yhingust parand   loodus   uudised   kontakt  
 
 

Käsitöö
Tekstiil
Puutöö
Söögid ja joogid
Ehted
Ehitus
Käsitöölised
Folkloor
Rahvalaulud
Kohapärimus
Ajalugu
Elulaad
Metsandus
Põllumajandus
Kalandus
Jahindus

 

Jahindus:

Jahindus

Vanasti söödi metsloomaliha harva, sest metsad kuulusid mõisatele ja neid valvasid mõisate palgatud metsavahid. Vähesel määral metsloomi siiski salakütiti. Söödi jänese-, metskitse- ja põdraliha. Suurem osa ERMis säilinud andmeid on kogutud 20.sajandi algul ja siis oli peamiseks jahipidamisvahendiks juba tulirelv. 19. sajandi viimasel veerandil kasutati tuletabaga ehk ränipyssä ning eestlaetavaid tsilinderpyssä. Tagantlaetavad püssid muutusid üldiseks 19. ja 20. sajandi vahetusel.
Õnneks leidus tollal veel ka vanu kütte ja metsavahte, kes mäletasid lõksude, paelte ja ligihiilimisega püüdmist. Vanad püüdmisviisid olid nende arvates ausamad, sest siis oldi jahiloomaga rohkem „silm silma ja hammas hamba vastu“. Vanaaegsete lõksudega püüdmine nõudis jahimehelt head loodusetundmist, samas kui tulirelvad jätavad loomale vähe pääsemislootust.
Juurdehiilimine ja varitsemine. Põtradele ja kitsedele soovitati otse vastu liikuda. Kui loom hiilija poole vaatas, pidi seisma jääma. Siis arvavat too inimest mõneks kännuks ja söövat rahulikult edasi.
Metsistele ehk mõtustele pidi hiilima nii lähedale, et ulatus neid västrega lööma. Hiilima pidi mõtuse laulu haripunktis, mil laul muutub sosinataoliseks ja katkematuks ja lind midagi tähele ei pane – ikka 3-7 sammu korraga, viimane samm praksudes, et lindu müraga harjutada.
Ka karujahi puhul kasutati varitsemist. Oodati seal, kus karu söömas tavatses käia, näiteks kaerapõllu servas või metsas. Selleks ehitati mõne suurema puu oksale või puude vahele 3-4 m kõrgusele spetsiaalne lava. Karude ja huntide varitsemiseks oli kasutusel teinegi viis: selleks suunati sambla, mätaste vm alla peidetud püssi toru loomaraipele, püssikuke külge kinnitati nöör ning kütt asus allatuult varitsema. Kui mõni hunt või karu raibet sööma tuli, tõmbas kütt nöörist ja püss tulistas. See viis polnud aga kuigi tulemuslik.
Kährikut varitseti kuuvalgel ööl tema pesaaugu juures paarikümne sammu kaugusel.
Põldpüüsid püüti suure sarjaga. Talvel paksu lumega raputati maha teri ja asetati suur tuulutamissari pulgakeste najal nende kohale. Ühe pulga külge kinnitati pael. Kui nurmkanad teri nokkima kogunesid, tõmmati paelast ja sari langes lindudele peale.
Juurdemeelitamine. Huntide ligimeelitamiseks sõideti kuuvalgetel talveöödel reega ja kiunutati siga. Ree taha oli nööriga seotud räbalaid või õlgi täis kott. Kui hunt kotile hüppas, oli kütil teda kerge lasta. Jäneste jaoks raputati talvel laudaümbrusse lumele ristikheina. Heina pandi teerajana, mis viis otse varitseva kütini.
Tetresid meelitati puust või riidest tehtud ja mustaks värvitud tedrekuju ehk polmani või pulvani abil. Tedrekukke, laanepüüd ja parti kutsuti ligi ka linnuhäält järgi tehes. Laanepüü hääle matkimiseks valmistati hanesulest vilesid.
Ajamine ja sissepiiramine. Põtrade, kitsede, jäneste ja rebaste ajamist alustati nende harilikes läbikäigukohtades allatuult varitsedes. Väga liikuva eluviisiga nugist sai ainult aktiivselt püüda – tuli leida värske nugisejälg ja vaadata, millise puu otsas see lõppes.
Kähri aeti taksikoeraga ja piirati sisse – urgudesse künkanõlvas saadeti koer. Kostuva koerahaukumise järgi kaevati auk ja lasti püssiga või kui nahka ei tahetud rikkuda, siis löödi kährikule lõua alla haak ja tõmmati sopist välja, et siis kepiga surmata.
Haudu ehk auke kasutati vanemal ajal küllaltki palju põtrade ja huntide, kuid ilmselt ka jäneste ja lindude püüdmiseks. Põtrade jaoks kaevati haavavõsastikku põdrapikkune ja laiune ning kahe meetri sügavune auk, mis kaeti okstega. Põtru olevat vanemal ajal olnud palju, kuid kitsi huntide ja ilveste tõttu vähe. Hundihauad olid 2,5-3 meetri sügavused ümarikud augud. Haua keskele pandi tulp, mille külge kinnitati sööt.
Silmused ja linnukeeled. Jänesele pandi aiaaugu alumisse serva teeraja äärde hästi painduvast traadist või nöörist silmus – et jänese pea sisse mahuks ja rind või keskkoht kinni jääks. Sügiseti ja kevaditi pandi hõredatesse metsaalustesse, nõmmele või liivaste sookraavide servale mõtuste jaoks silmuseid ehk linnukeeli. Rõngakujulised keeled tehti 6-8-kordsest jõhvist, pehmest traadist või vahaga määritud paelast ja kinnitati maasse torgatud keppide või okste külge. Keelte ümbrus maskeeriti maassetorgatud oksakeste või rohukõrtega.
Lõksud. Huntide püüdmiseks kasutati lahtikäiva kaanega laudadest kaste, kuhu asetati sööt. Tunti veel jänese, tuhkru, mõtuse ja saarma ehk udrase lõksu. Nurmkanu püüti lõksuna seatud tuulutamissarjaga, põldpüüsid ja noori parte kalamõrraga.
Püük konksude ja raudadega. Harglas olevat kunagi püütud rebast puu otsa pandud konksu abil, mille alla ja külge olid peibutuseks pandud kalad. Raudu tarvitati rebaste, kährikute, tuhkrute, kullide, hundi ja karu püüdmiseks.
Püüdmine mürgiga. Tapetud ja lahtisel tulel kõrvetatud kassi lohistati hobusel või suuskadel sõites järel ning juhiti nii kassikorjust püüda üritav metsloom mürgitatud pillide juurde. Mürgipillid valmistati ise. Selleks pandi vahakapslitesse strühniini või arseeni.
Ja lõpuks üks tõhus nõuanne karu püüdmiseks viinaga. Põllu servale või mujale kus karu teatakse käivat pannakse maha mollikene. Mollil on keskel vahesein, yks pool molli õõnsusest täidetakse meega, teine piiritusega, viimane kaetakse pealt tohuga kinni (EA 13, Rõuge khk). Molli vaheseinas olid augud, millest valgus mett sööva karu kaussi piiritust. Karu jäi purju, uinus ja siis oli teda kerge tappa.
Ülevaade on koostatud Eesti Rahva Muuseumi materjalide põhjal.

 



 

Koduleht valminud Kodanikuühiskonna
Sihtkapitali toel