yhingust parand   loodus   uudised   kontakt  
 
 

Käsitöö
Tekstiil
Puutöö
Söögid ja joogid
Ehted
Ehitus
Käsitöölised
Folkloor
Rahvalaulud
Kohapärimus
Ajalugu
Elulaad
Metsandus
Põllumajandus
Kalandus
Jahindus

 

Põllumajandus:

Põllumajandus

Ajaloolone ülevaade Karula kihelkonna põllumajandusest.

Karulas ei elatud kaelakuti koos sumbkülades. Siin olid küngaste vahele laiali pillatud taludega hajakülad, põllud ümberringi. Veidi eemal heinamaad ja metsased karjamaad, mida kasutas kogu küla ühiselt. Taluperemehed otsustasid koos, millal põllutöid alustada ja mida kuhu maha külvata. Kaugemal metsas hariti ühiselt metsapõlde ja põletati alet. Kogukonna kõlvikud kandsid üheskoos nimetust külasaras. Ühine põllupidamine kadus alles 19.sajandil.

Põldudel kasvas talirukis ja oder, vähem kasvatati nisu ja kaera. Siinkandis nagu mujalgi Lõuna-Eestis võis suvel näha sinetamas tatrapõlde. Loomulikult kasvatas iga pere uba, hernest ja läätse, kartuli asemel naerite ja kaalikate rivi, lisaks kapsas ja kanep. Viimasest sai köit keerutada ja süüa teha.

Põllumaid rajati alet põletades ehk sõõrdu tehes. Selle töö käigus põletati ära vaid võsa ja oksad, suuremad puud toodi koju ja tehti halgudeks.

Metsavaestel aladel tehti kütist. Selleks laoti haokubud põllumaale ritta, kaeti turbasambla või mätastega ja lasti kuivada. Kuiv kütis pandi põlema.

Alepõlde kiideti viljakateks, aga nende puuduseks oli lühike kasutusaeg. Nii sai ühelt alepõllult saaki napilt 3-4 aastat, siis pidi maatükk paarkümmend aastat puhkama ja uut metsa kasvatama. Tasapisi mindigi üle tõhusamale põlispõldude süsteemile, mis sai valdavaks 17.sajandil. See tähendas mitmeväljasüsteemi ja põldude väetamist sõnnikuga.

Põldu künti Karulas põhiliselt hobusega. Üle-eelmisel sajandil kõndisid siinsetel põldudel harkadra ees ka härjad, keda toideti ja hoiti sarnaselt muu karjaga. Tööle hakati kahe-aastaste härgadega, noor härg õpetati välja vana kõrval. Veo- ja künnitööde ajaks seoti härjale otsaette sarvede külge sirge puu ehk ike. Härgi juhtides kõnniti härja taga. Ühe härjapaariga töötamiseks piisas ühest mehest, kes juhtis härgi pika kepi või ka roosaga – viimane oli pika varre otsa kinnitatud pikk sõlmeline köis. Üle paari talus tavaliselt härgi polnud; mõnikord peeti ainult ühte härga.
Peale kündmist tuli veoloomad äkke ette rakendada. Karula künklikke põlde äestati poolekslõigatud kuusetüvest tehtud karuäkkega. 19. saj teisel poolel jõudis siia ka tänapäeval tuntud raamäke, aga tüükalisi kuusepoolikuid võis siinkandis näha veel 20.saj alguseski.

Vaevaga haritud viljapõlde aga küpseks saada ei lastudki. Parem oli vilja lõigata varem, et see ei käsitsi koristades ei pudiseks – olgu siis vihku sidumisel, hakki panemisel või rõukudesse ladumisel. Põline viljalõikusvahend oli siinkandis lühikese käepideme ja hambulise teraga sirp, hiljem saksapärane lühikesse varrega viljavikat ehk rauts. Vilja peksti käsitsi kuni 19.-20.saj vahetuseni, siis saabusid siiakanti rehepeksumasinad. Esimesi hobustega veetava aururehepeksumasina omanikke oli Karulas Kolski küla Rõõmu talu peremees Hans Kargaja. Esimene Karula “Masinatarvitajate Ühisus” ostis 1912. aastal aurujõulise isesõitja “Marschal” ja 1928. aastal teise. 1920. aastate algul toodi mõned väiksemad mootori jõul ja hiljem traktori jõul töötavad rehepeksumasinad.

Aga talus käis kõik läbimõeldult ja järgemööda ja nii jõuti viljavõtmiseni enamasti alles siis kui kuiv hein talveks loomadele varutud. Heinategu algas Karulas – nagu mujalgi Eestis – rahvakalendri järgi traditsiooniliselt jaanipäeval ja lõppes jaagupipäeval (25. juulil), kui raudnael läheb rohtu. Palju kasutati looduslikke heinamaid, nt sooheinamaid, samuti ojakaldaid ning aruheinamaid. Väike osa heina tehti koduümbruses viljapõldude vahel asuvatest pisikestest niidukestest, nn lontidest.

Heinamaale mindi niitma juba hommikupoole ööd, sageli kella kahe või kolme ajal, sest kastega on hein pehmem ja niitmine kergem. Suvel niideti karjalõunani (umbes kella kümneni), siis võeti pruukosti ning niideti edasi, kuni kaste kadus. Seejärel löödi heinakaared kokku ja söödi hommikust, puhati tunnike ja mindi taas heinamaale heina segama. See töö kestis lõunani. Hommikul niidetud hein pandi õhtupoolikul saadu, mis järgmisel päeval laiali puistati ja vastavalt vajadusele mõned korrad läbi segati. Saod ehk ruad tehti inimesekõrgused. Kuhja ase valmistati kõrgema koha peale.
Sooheinamaadel tehti kuhjale puudest ja haost alus. Kui heinamaa hobust kandis, siis veeti haod hobusega kuhjaehituspaika.
Päris kuivad heinad pandi hobusevankrile ja veeti küüni. Sooheinamaadelt heina kokkutoimetamiseks kasutati kaua vanapäraseid lohistusaisu. Hobuse järele rakendatud aisad lükati heinasao alla ja saad seoti peale kinni. Niiskematelt sooheinamaadelt, kus hobusega sõitmine polnud võimalik, veeti heinad talvel reeteega koju. Niitmine ja heinte küünivedamine oli meeste tegevus, naised ja lapsed riisusid. Kõigepealt niideti ja pandi kokku ristik, siis looduslike heinamaade hein. Ristikheina kariloomadele ei jätkunud. Need hoiti hobustele.

Loomi peeti igas talus nii palju, kui oma perele tarvis. Tavaliselt 10-12 lammast, 4-5 kitse, paar sikku. Sigu oli talu peale 2-3, kanu 8-10, parte ja hanesid 4-5. Lambad olid maatõugu ja leppisid lihtsamate elamistingimustega. 19. sajandi lõpul, talude päriseksostu ajal, muretseti mõisatest nn saksamaa lambaid, kes olid elutingimuste suhtes nõudlikumad, kuid kvaliteetsema villaga ja suurema villaanniga. Lehmad talvel harilikult piima ei andnud ja tulid lüpsma märtsis. Healt lehmalt võis saada üle 2000 toobi (1 riia toop oli umbes 1,3 liitrit) piima aastas, kehvemalt 1500 toopi. Loomade allapanuks kasutati rukkipõhku, turvast, mõnel pool ka sammalt, raiutud kuuskhagu ja linaluid. Need viimased jäid üle linatöötlemisest, kui väärtuslikum osa taimest juba linakiu tarbeks ära võetud. Varem kasvatati lina peamiselt oma seljariiete ja majapidamise tarbeks, 19.sai lõpukümnenditest alates võis aga linamüügist saadav tulu olla talu peamiseks sissetulekuallikaks.
40 riia vakamaa (16 ha, 1 riia vakamaa oli umbes 0,37 ha) suuruse külvipinnaga talus oli lina all keskmiselt 4-5 vakamaad, suurtes taludes kuni 15-20 vakamaad, olenevalt sobivast pinnasest, tööjõust ja päeviliste (kitkujad, rabajad) palkamise võimalustest. Kütisemaale lina ei külvatud. Lina sai küpseks juuli lõpul või augusti alguses. Kasvuajaks arvestati 6-7 nädalat. Linakitkumine algas peale rukkilõikust ning seda peeti raskeks ja kurnavaks tööks.
Linavarred veeti võimalikult ruttu vette, et nad kuumaks ei läheks ja ära ei kuivaks (kiu väärtus vähenes). Lina leotati linaleos ehk hauas, järvedes või ojades, vahel ka jõgedes. Nn linaligu oli rööpküliku kujuline ja 5-6 jalga (1 jalg oli umbes 30 cm) sügav madalamasse paika kaevatud auk. Tavaliselt valiti linaleo auguks koht, kus vesi aastaringselt püsis. Sedasorti lontsikuid Karula küngaste vahel jagub. Et leovesi oleks hästi pehme, viidi sügisel linalikku koorem-paar hobusesõnnikut (samal otstarbel on linaleoaukudesse ja järvedese kallatud veel puutuhka, virtsa, rukkijahu ja lambiõli). Leotatud ja kuivatatud linavarred seoti kubudesse ja töödeldi kiuks hilissügisel pärast teiste välistööde lõppu. Linaketramine nagu muudki tubased tööd jäid talvisteks toimetusteks, põgusaks hingetõmbepausiks talupere töises aastaringis.

Ülevaade on koostatud Eesti Rahva Muuseumi koostatud materjalide põhjal.

 

Karula rahvuspargi ala kohta on valminud Pille Tomsoni magistritöö, kus ta kirjeldab maakasutust 150 aastat tagasi ning analüüsib selle rolli tänapäeva loodus- ja pärandkultuurkoosluste kujunemisel. Lähemalt saab magistritööga tutvuda siin.



 

Koduleht valminud Kodanikuühiskonna
Sihtkapitali toel