yhingust parand   loodus   uudised   kontakt  
 
 

Käsitöö
Tekstiil
Puutöö
Söögid ja joogid
Ehted
Ehitus
Käsitöölised
Folkloor
Rahvalaulud
Kohapärimus
Ajalugu
Elulaad
Metsandus
Põllumajandus
Kalandus
Jahindus

 

Kohapärimus:

Kohapärimus

Valik Karula pärimust.

 Leonhard Ilsjan 65 aast./1973:

Pidi mõni säände laut olema, hunt aja aknast või usse alt saba sisse ja lamba jooksi vällä, siis sai kätte sealt.

Vanaisa kõnel ja vanavanemba, et maruunt juuksnu talusi mööda. Midagi süsti ei olnud. Lüllemäel ühes koolimaja kohal kirikumõisa rehte sisse aetud. Seda rehte enam pole. Kästi pajaaugust käsi välja pista, lõigati käesooned katki. Siis kes taht vaevast lahti saada, siis torkas käe välja, siis üks vanamees lõikas käesoone katki.

Vanaesal oll tondijutte. Mu isa ka usk. Isa oll 1873.a sündinud ja vanaisa 1840. Isa usk, et kõik vaimu on ja kurati ja. Seitse-kateksateistkümne aastane olli, kui näi, nagu heinasaad oll ümmargune, hall, näi oma silmaga, videviku ajal läts müüda. Kui ma vasta vaidli, siis ütel: “Sa ei usu jumalit, siis ei näe ka kuradit ega vaimu.“

 Vanaisa kõnõl Rootsi sõja aegseid jutte ka. Kui kaivat, siis sai varanduse kätte, aga ikka alati oli miski juhtumine, et sa seda varandust ei saand.

 Vilimikul Ähijärve kaldal on allikas. Emapoolne vanaema elas teispool järve kaldal, see kõnel, et sel järve kaldal oli kirik ja seal lätten oli ära uputatud kell. Seal on suur mets peal, aga neljakandiline kiriku ahervare on tunda. Ma olen näinud. Pullerits oli seal käinud, ehituskive viinud, leidnud kirve ja prahi alt kolme-neljakümne sentimeetri pikkuse vasekuju, ja inimese luid olle ka seal. Ma olin 17-18 a., tema oli vana mees, kui mulle selet. Seitse aastat tagasi käisime klupman (?): siis otsisime, tundsime ära. Lepavõsa on seal, es oleki suuri puid peale kasunu. Kivve es oleki seal enam. Arheoloogilise kaevamise peass näitama, mis seal on ollu, seal oleks huvi pärast taht kaia, kats-kolm põlve ja enam seal midagi es näe.
Seal on Vilimiku oja. Alakonnu on ka seal järve äären.

(Küsimusele vanaisa lauludest) Vanaisa laulsi lorilaule. Oliva kahemõttelise.

 Liugu lasti jõulu ajal kah. Tavaliselt oll lastevärk too liugumine, a siis oll suure mehe kah. Nooremba vedasi ree mäe pääle, siis laskse alla seal. Siis isa ütel, et ega see päris hää asi es ole, mõni lask enda kangess kah. (Jutustaja lapsepõlvekodu oli Mähkli talu, mis oli Rebase mõisalt renditud)

Tarupedaja talu on mõisniku käest ostetu, mitu põlve. Neil oli alati mesilasi, olliva puupaku.

Latiku mänd oli, nimetähe kõvasti sisse kasunu. Jaan Lattik, Viljandi praost. Siin elasi, kui karjan käve, lõikse nimetähe. Sündis siin, isa oll karjamõisa rentnik. Latsepõlve mälestusi kirot raamatu, kuis nad kosjan käve ja hobesest ja edimene luuletus ja.

 Vaskuss on pime, sisaliku tõugu. Vanaisa ütel: „See kui pand, siis oled sirge õkva.“

Metssea sööva usse, ennemise oll usse palju rohkem. Nastikud siin ei ole. Ussihammustusele pandi savi pääle või pandi jalg maa sisse. Ööpäiv üks hoidis. Katte är kah.

Meie siin ei usu paha silmaga vaatamist, aga teise usuva. Es julgu üteldagi, et näita oma põrsaid. Loomadele nõiuti täid peale ja inimesest öeldi: Ta võitsi täid ka selga panna.

„Säändse inimese on, kel tuleva täi naha seest välja,“ ütel üks Petseri mees: „Tee mis tahte, on säände inimese-sort, kel täi tuleva naha seest.“

Surist tiia ma nii pallo, et Suri tütar oll oma mehega, oll vana inimese jo, seal Tinul, kus mu isa eläs. Eläsivä oma mehega ja tema (st Suri) tütre mano kävve kah väikselt nii, kas kaarte neile pand või. Ja nendel oll poig, minust 5a umbes vanem. Ma oll katekümneviie, tema kolmekümme, võttis mu sõsetütre naisess. Ma küsse: seleta mulle är, mis võim see vanaisal oli. Ta ütel, et ta es tea mitte midagi, aga et tal oli trehvanu mõni ütelus. Ta ütel, et ta (Suri) tundse juba inemest, kuda talle pidi ütlema, aimase ära, aga et miski müstilist jõudu tal es ole olemas.
Eks ta siis nii oll kah.

Mu vanaisa, kui ta poiskene ollu, nii 15a, siis oli lännu mõisa härra manu ja posti pidanu viima talle. Siis ollu veel ihunuhtlus ka. Siis pidanu minema härra manu sisse. Härra istun laua man ja kirjut kui krobises. Vanaisa ütel: „Tere härra.“ Härra ikka kirjut. Ütel teine kord ja kõvõmbide: „Tere härra.“ Härra ei kuuld, ei julgend edesi ka menna. Siis ütel õige kõvast: „Tere härra!“ Siis oll härra üteld: „Vot nii pead ütleme, ärr saksa pelga.“
Ta elas Mähklil seal Võru-Valga maantee äären. Siis oll kaugel kuulda, kui kaleska tuli. Seal oll suur sild, kutsuti kuningasild, läts igass juhuss silla alla, kui härra tull – et võta küpär maha, ei mõista häste kummardada, paneb tähele.

Karula Nink oll puuvargaga kokku saanu. Ütel „ja“ asemel „nink“, nimi oli von Kroot – von Gtotte pehme g ja kate kõva t-ga. Puuvaras oll hirmuga pallu kõrvale sõitnu, kraavi lännu. Ja ei ollu härra sest vällägi tennu, et varastetu, parun tõmmanu ree tagast kinni, aidanu, käskinu aidata kutsaril veel koorma peale panda, öelnu: „Nink tennama mees“ ja sõitnu edasi.

Tinul olli. Löidse Katariina raha. Aasta kai järgi 1700 või, vasest ollive. Põllu peal äesti. Tõse maa päält leidse kivivasara.

Lepatriinu lastass lendu, näitab kust kosja või peigmees tule. Kus lendab, sealt kandist tule.

Karjalatse tekiva lehmakarja leivaga palli, vanutamise põhimõttel.

Noorelt vanaisa ütel: „Tule siia mäe otsa, ma kõnele sulle.“ Kui olin 17-18, siis ei huvitanud, aga 27 nii, siis kõik huvitas, vooris käimine ja karjas ja mõisas ja.
Vanaisa oli oma isa juures elanu Mähkli talun, Rebase mõisast 4km edasi. 26-aastaselt oli naise võtnu ja mõisa käest talu rendile. Kolm aastat oli elanu ja ära osta tahtnu, aga keegi oli nagu ette saanu. Mõisnik ähvardi metsahirmuga, et piat talu ostma, võta laenuraha riigilt ja osta. Võtse too tõse talu. Tohutu võla, ega kerge ei ole. Mõisast oll saadetu abilisi kivve kokku vedama, karjalauta niigu talgukorras, metsast palke vedama ja. Tal es ole muud, kui esä andse vankre ja vana valgõ hobusõ. Kui esä sünde, siis oll kõik jo kinni maksetu.

Vanakuul ragosi tarbepuud, noorkuul pidi mädanema või kasuma ajama. Rao vanal kuul lepistu maha, kand mädanes ära, ei tule üldse võssa, kevadel rao võsa tule nii et.

Kuningasild on, et Rootsi kuningas oll seal peatunu või säält üle sõitnu.

Vanaisa rääkise Rebase vahtkonna soolamäge. Tsaariaegse soldati olli rännun ollu. Viidi Riiga, siis talvel talumehe pidive soldati ülal pidama. Siis oll sool ära lõpnu. - Vanaisa oll siis poiskene ollu. Soldat oli öelnu: „Teil on soola vaja, oot, ma kae.“ Ollu kollane jämeda sõmeraga sool. „Kus sa tõit?“ „Te ei tiia, sääl on mäe all suur allik ütest mäest tõise, säält mäest kaevsi labidaga ja säält ma kotiga tõi.“ Nee küsise: „Näita meile ka too kotus ära.“ See ei näita: „Ei ma ei ütle, et te nakate säält kaivama, las ola.“
Kust ta selle tõi, nii kümme naelane kott oli ollu. Vanaisa uskse tood juttu, et sääl iks on see koht. Mina ka, kui on metsakluppimine, siis lähme Soolamäele. Sääl seitse-katessa aasta takant, siis vesi jälle tõuseb üles ja jälle langeb pärast seda – kuskilt allikas sööb läbi.

Rebasemõisan on orjakivi rehe juuren, säände suur lapik kivi, sääl olla vanast vitsu antu. Kivi on alan rehe seina kõrval.

Kiiviti Simm oli põrgun käin. Lüllemäe kõrtsist sõitnu koju purjun pääga ja põrgun käin. Oll viirastusi näin. Kõik rääkis, mis ta seal nägi, põrguvärkis sees käinu, kuratitega sehkendust ollu. Hommikuks oli hobune valgen kotun.
Joomamees ja löömamees oli ollu nagu Oru Pearu.

Mähkli talun elas esä-esä esä, paarisaja-hektarine talu. Kerem oll ära ostnu. Mähkli talu kohal vasta maanteed on maa-alune kõik künkid täis. Ma küsse esä käest, mispärast noo künka on. Siis esä kõnel, et vanaisa kõnel, et Rootsi sõja ajal või millal oll matuse sääl. Sääl on liivamaa, kartuliaugud on ka. Kas oll Rootsi sõja aigu või, mõni arvab, et suure nälla aigu, kui kukelaulu es kuule enam – suure nälla või katku ajal. Ei tea, mis nad olid.

Alakonnun on kivivare. Ähijärve kaldal. Leiab üle küll, Alakonnu rahvas tiidva kõik. Talu mant pks pool km maad läbi metsa on see. Müür on ära lammutatu ehituse jaost, 7-80a tagasi oli korralik müür.

Vanaisa ütles, et Mändiku mäe peal on Tabinamäe, seal tuli palanu ööse, kiäki kaivnu. Ööse piat kaivama. Ei tuud saa kiäki kätte, tuud varandust.

Karula ja Vana-Antsla piir läind üle Ähijärve, siis parun sõitnu sealt üle. Mu vanaisa sõitse ka Rebasemõisa järvest üle jäälagumise aig. Tõise oleve ütelnu: sa nagu parun sõidad üle.

Latsejärv on Kivestu lähedal. Juttu ei tea, aga keegi kuulu, et lats ikkunu sääl. Too vana Klasmann kõnel ka toda.


Meeta Ilsjan 57a/1973:

Sissemüürimist räägiti – eks seda räägita iga kiriku kottal. Maarja kirik ta on (Karula kirik), oli küsitu leeritüdrukite käest, kes tahad sinna sisse müürida ennast. Siis müüritu sisse see, kes tahtse.

Kalmetumägi on vast surnuaed ollu. Põllumäe, sarapuu kasuse pääl. Vanaisa ütel seal on vast matuse ollu. Metsan on soosaaren kivi man, tuud vanaisa ütel et on vast kirik ollu. Kivestu kutsuti seda saart.

Üppa-üppa, ualilli,
karga-karga, kaaralilli,
üppa üle ua-aia,
karga üle kaara-aia.
Tal oli viis kah. Ema üpitas.

Lepatriinu lastass lendu, öeldass: „Kust kiri tuleb?“

Rahvapärimuse inventuur koostati Karula Rahvuspargi tellimusel rahvuspargi kaitsekorralduskava koostamistööde osana ja kujutab endast rahvuspargi ala kohta käiva rahvapärimuse inventuuri.
Rahvapärimuse inventuuri koostaja on Kärg Kama, 1999 Ähijärvel

 

Karula pärimust leiad veel http://www.folklore.ee/lepp/karula/
 

 

 



 

Koduleht valminud Kodanikuühiskonna
Sihtkapitali toel