yhingust parand   loodus   uudised   kontakt  
 
 

Käsitöö
Tekstiil
Puutöö
Söögid ja joogid
Ehted
Ehitus
Käsitöölised
Folkloor
Rahvalaulud
Kohapärimus
Ajalugu
Elulaad
Metsandus
Põllumajandus
Kalandus
Jahindus

 

Ehitus:

Ehitus

 
Olgu ajad, millised tahes, talu rajamine algab asukohast. Ehitamiseks otsiti kõrgem ja kuivem koht, kus tarbevesi oleks samas lähedal võtta. Mõnikord valis asukoha mõis, eriti rendikohtade puhul. Näiteks Küünimõtsa talu Karula kihelkonnas ehitati kupja näidatud kohale järve äärde.
Vanema aja taluõues asus tavaliselt õlgkatusega rehielamu ja selle ümber koondunud kõrvalhooned – laut-kõlgus, üks või mitu aita ja saun. Eluhooneks oli ristkülikukujulise põhiplaaniga rehetare. Karula kihelkonnas tunti rehealust ka põhtä nime all. Oletatakse, et nimi on tulnud sellest, et talviti olid hobused rehe all ning rehealune põhku täis.
Harilikult asus maja lõunapoolses otsas rehetuba, keskel paiknes rehealune ja teises otsas oli aganik. Hiljem ehitati rehetoa otsa või kõrvale kambrid. Rehealuse räästa all olid sea- ja lambasulud ja/või hobusetalli aset täitev suvine varjualune. Ilmakaari peeti silmas peamiselt rehielamu ehitamisel. Enamasti on need rehe- ja kambripoolse otsaga lõuna või kagu suunas, sest valdavaks tuulte suunaks peeti SW-W ja NO-O tuuli. Üldiselt arvestati ka vajadust asetada eluruumid lõuna või ida poole, et hämaras rehetares oleks rohkem valgust ja veidigi päikest. Teine asi, mida silmas peeti, oli see, et tuul pidi rehealusest läbi puhuma; hea vilja sarjata.
Ehituspuid raiuti novembrist jaanuarini, mil puu oli koolnu. Veebruaris ja märtsis raiutud puidu eluiga peeti lühemaks. Ehituspuu raiumise ajaks valiti vana kuu kuiv aeg. Noore kuu kuival ajal palke ei raiutud. Hoone, eriti tulekoldega hoone seina ei tahetud panna tulipalki või tuleossaga puud. Tuliossaks peeti oksa, mis oli puu südamest viltu välja kasvanud. Tulipuuks peeti ka puud, mis raiumisel või tahumisel tuld lõi. Ehitati kevadel, enne põllutööde algust, vahel ka suvel. Iga talu püüdis ehitustöödega ise toime tulla. Ainult suuremate ehitiste puhul korraldati talgud või kutsuti lihtsalt naaberperemehi appi, hiljem neile tarbe korral ise appi minnes. Kivist elumaju Karulas ei ehitatud. Puithooned oli odavamad, valmisisd vähema vaevaga ja ruum oli seest kuivem.
Ehitusviisidest vanem ja üldisem oli harilik kirvega raiutud ristnurk. Karulas nimetati seda rampnukaks, sest kirvega raiuti rambe palgisse. Töömahukat puhasnurka hakati tegema hiljem ja eelkõige elumajadele.
Vundamenti tänapäevases mõistes rehielamutele ei tehtud. Ehitamise ajal pandi üksikud kivid nurkade, värava- ja uksepostide alla. Pärast, kui maja valmis, laoti alumise palgi alune kogu ulatuses kive täis ning loobiti vahed seest- ja väljastpoolt saviga kinni. Hiljem, kui hakati lubjasegu tarvitama, siis ka sellega. Külmakaitseks kuhjati kambri ja rehe või ka ainult kambri ümber muldrik.
Põrand oli rehetares ja rehealuses mullast või savist. Savipõranda tegemiseks kaevati majapõrandast muld välja, veeti savi sisse, tehti veega märjaks ja lasti mõne päeva seista. Esialgseks sõtkumiseks aeti sageli sisse kariloomad, vahel sõtkuti ka hobustega. Siis lasti savil taheneda, savitati seinaalused kinni ja tambiti puutambiga käsitsi tasaseks. Et savi sitkemaks ja põrandat tugevamaks teha, lisati vahel savile musta tiigi- või soomulda, loomasõnnikut või liiva. Kui talul eraldi lauta polnud, pidi rehealuse põrand talvel ka pikema loomapidamise välja kannatama. Vastsündinud talle-põrsad aga toodi ikka inimeste juurde tarre, mida küttis vanemal ajal suur maakividest kerise ja kummita reheahi. Ahju kohal olev rehetare välissein oli tehtud maakividest. Ahi oli üldjuhul umbes kolme meetrit pikk ja kaks meetrit lai ning kaetud paksu liivakihiga. Korstnaga ahje hakati ehitama Karula khk-s 1870.-1880. aastatel. Seni oldi kannatlikud ja lasti suits välja lükatava lauaga pajaakendest ja poolustest. Need viimased olid Karula kandis kasutusel tõenäoliselt 19. ja 20. sajandi vahetuseni. Pooluks avanes enamasti väljapoole ja suuruks sissepoole. Mõlemad olid kinnitatud sama piida külge. Ahjukütmise ajal tehti suuruks lahti, et suits pääseks välja. Pooluks jäeti samal ajal kinni. Pooluks hoidis ka lapsed tares ning sead ja lambad tarest eemal. Aknaid hakati tegema 1860.-1880. aastate paiku.
Rehemaja katus oli kelbata, kahe otsa- ja kahe küljekatusega. Lautadel ja aitadel esines nii pool- kui täiskelpkatuseid. Rõiva- või magamisaidal oli vahel kahe poolega katuse asemel püramidaalne katus. Saunal ja suveköögil oli täiskelpkatus. Saunakatus võis ka olla kelbata. Rehemajadel ja esialgu ka lautadel olid eranditult õlgkatused. Lautadele tehti hiljem kisselavvast (vaid kirvega lõhestatud kisklaudadest) katused. Aidakatused olid samuti kas õlgedest või kisklaudadest. Sauna- ja kojakatus tehti kisklaudadest ja laudadega kinnitatud kuusekoskedest (suurtest tervetest kuusekoore tükkidest). Saunal võis ka olla õlgkatus.
Keskmises talus oli kaks aita – vilja- ja kraamiait. Kehvem talu piirdus ühe aidaga, jõukamates oli neid kuni neli. Vanemal aidatüübil oli ühe katuse all kaks aidaruumi. Lävi viis hoone otsast edeaita ja sealt vilja- või tagaaita. Selline korraldus pidi varaste tegevust raskendama. Karula vallas on väidetud, et talul pidi aitasid olema sama palju kui oli talus sulaseid ja lisaks kaks peremehe aita. Kahekordseid aitasid Karulas polnud.
Suvekööki nimetati kojaks. See oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ning kuusekoskedest ja kisklaudadest katusega ilma laeta ehitis. Koja tagaotsas oli lahtiste põllukivide vahel tulease, mille kohal rippus pada kas vaagupuu külge kinnitatud koogu otsas või seina ääres seisva pöörlevalt liikuva põikpuu küljes, mis toetus postile. Karulas olevat suur perepada olnud nimetatud posti küljes, sulaste pajad aga rippunud kookude otsas. Vahel ehitati kojaga sama katuse alla ka saun. Suveköögi eelkäija oli püstkojakujuline pino. Karula kihelkonnas kadusid nad 1870.-80. aastatel. Kivist suvekööke Karulas ei tuntud.
1920. aastatel oli suuremal osal taludest juba eraldi elumajad, mis olid ruumikamad, valgemad ja puhtamad kui vanad rehielamud. Kel polnud eraldi elumaja, sel olid rehemaja otsa ja küljele ehitatud laudpõrandaga kambrid. Karula vallas oli otsakamber rohkem peremehe päralt, kuhu latsõgi ei tohi minna, kuna tarekülle kambrid olid lastele ja ülejäänud pererahvale, rehetuba aga sulastele kasutamiseks. Suitsutarede aeg oli sellega ümber saanud.
 

Ülevaade on koostatud Eesti Rahva Muuseumi koostatud materjalide põhjal.

 

 

 

 

 

 



 

Koduleht valminud Kodanikuühiskonna
Sihtkapitali toel