yhingust parand   loodus   uudised   kontakt  
 
 

Käsitöö
Tekstiil
Puutöö
Söögid ja joogid
Ehted
Ehitus
Käsitöölised
Folkloor
Rahvalaulud
Kohapärimus
Ajalugu
Elulaad
Metsandus
Põllumajandus
Kalandus
Jahindus

 

Käsitöö

Vanemal ajal, kui enamus esemeid valmistati kodus, olid ka käsitööoskused laiemalt levinud. Seda, et iga talupere saab ise hakkama lihtsamate puu- ja nahatöödega, kangakudumise ja riiete valmistamisega, peeti iseenesestmõistetavaks. Keerukamaid asju, nt hõbeehteid telliti mõisa- või linnameistritelt. Tunti hästi erinevaid looduslikke materjale, kasutati seda, mis kodu ümbruses oli kättesaadav või mida talus ise kasvatati. Lapsed õppisid töid, sealhulgas ka käsitööd kodus vanemate kõrvalt. Kuna inimeste suhtlus- ja liikumispiir polnud kuigi lai, tekkisid piirkondlikud eripärad – teatud kaunistusviisid, mustrid, tehnilised lahendused. Oli piirkondi, mille kultuuri eripärasid mõjutasid looduslikud tingimused, näiteks rannikualad, väga metsade- või sooderohked alad, aga samavõrra mõjutas piirkonna kultuuri eripärade kujunemist teadmiste ja oskuste levik või selle leviku piiratus. 20. sajandi rahvakultuuri uurijad on hakanud neid piirkondlikke eripärasid siduma kihelkonnapiiridega, nii näiteks on olemas ettekujutus igale kihelkonnale iseloomulikest rahvariietest.
Esimene suurem murrang käsitöötraditsiooni püsivusse tekkis 19. sajandi II poolel, mil hakati rohkem asju ostma laatadelt ja üha enam tellima nii puitesemeid kui tekstiile elukutselistelt käsitöölistelt. Maal tekkis kiiresti rohkearvuline käsitööliste kiht, eriti elavnes ja diferentseerus naiskäsitööliste tegevus (pilutajad, tikkijad, tanude valmistajad, õmblejad). Ühtlasi sai hakata ostma mitmesuguseid uusi materjale – puuvillast sitsiriiet, endiste taimevärvide asemel tööstuslikult toodetud aniliinvärve lõnga värvimiseks, mitmesuguseid paelu, pitse jm vabrikutoodangut. Eesti maakäsitöö kaotas oma senise kitsa piirkondliku ilme ja lähenes kiiresti linnakäsitööle.
Kuid endiselt valmistati suurem osa igapäevaeluks vajalikku kodus – vastavalt väljakujunenud tööjaotusele naised tekstiilesemeid, mehed puidust esemeid. Nii mõneski mõttes oli just see kodukäsitöö lõpufaas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul käsitöö õitseaeg – üldise elatustaseme tõusu tõttu oli nüüd rohkem aega esemete kaunistamiseks, ringlema hakkasid mustrilehed, käidi kursustel (eelkõige naiskäsitöö), õpiti kasutama uusi materjale. Sedamööda, kuidas vabrikutoodang kättesaadavamaks muutus ja praktiline vajadus kodus valmistatud esemete järele kadus, muutus käsitöö hobiks.
Tänapäeval, kus enamus meid ümbritsevatest esemetest on standardne vabrikutoodang, on omaaegsed käsitööesemed omandanud uue võlu, mille loovad looduslikud materjalid ja vormid, soe ja isikupärane „käe tundega“ teostus ja mahedad värvitoonid. Teadmine, et materjalid (vill, lina, puit), mida nende esemete valmistamiseks on kasutatud, pärineb siitsamast paikkonna taludest või loodusest ning inimesed, kes need esemed valmistasid, on elanud siinsamas taludes, loob tugeva kokkukuuluvustunde selle paikkonnaga, selle kultuuriruumiga.

Liisi Jääts Eesti Rahva Muuseumi teadur



 

Koduleht valminud Kodanikuühiskonna
Sihtkapitali toel